Esimene värske kartul

4 päeva jäi kahest kuust puudu:). Igal aastal on lootus, et vast saab jaanipäevaks aiast värsket kartulit, aga alati juhtus see ikka pärast jaanipäeva.
Nädal tagasi ei andnud uudishimu järele ja tõmbasime oma eriti eksperimentaalses aiaosas ühe pesa üles. Eufooria lahtus õige pea, sest oli vara veel. Täna aga otsustasime, et maksku mis maksab, õhtuks sööme värsket kartulit ja asi mutt. Meie aias kasvatatavatest sortidest on varaseim vana hea sakslaste "Adretta", mis on hästi mure ja suussulav. Ma saan aru, et tänapäeval peetakse paremaks ja ilusamaks selliseid sorte, mis ei lagune ja säilitavad pärast keetmist oma kuju, kuid minu hinnangul on sel juhul tegemist nn seakartuliga. Õige kartul on mure ja kahvliga murdes laguneb kergesti tükkideks. Mõistagi on lauakartul ja salatikartul eraldi sortidest, nii salatiks kui praetaldrikule passib väga hästi kodumaine "Maret", mis on veidi hilisem kui "Adretta".

Nii saigi jaanipäev lõpetatud täiusliku suvetoiduga - keedukartul koos külma heeringakastmega. Märkimist väärt on tõsiasi, et kui eile sääsed puhkasid ja lasid inimestel võrdlemisi sääsetantsuvabalt lõkketuld nautida, siis täna olid nad tagasi oma tuntud "headuses". Seega ei mingit aias einestamist enam - tagasi tuppa.



Külm koorekaste (neljale sööjale):

1,5 - 2 soolaheeringa fileed
1 suurem tomat
3 keedetud muna
1 tops kodujuustu (250 g)
kimp rohelist sibulat ja tilli
400 g hapukoort

Heeringas, tomat ja muna hakkida suupärasteks tükkideks, segada kokku kodujuustu, hapukoore ja maitserohelisega. Lasta umbes pool tundi maitsetel seguneda. Hoiatus: kuna hapukoor ja heeringas moodustavad üldjuhul vastupandamatu koosluse, võib juhtuda, et kausisisu kahaneb juba enne laua taha istumist:).
Nüüd ei jäägi muud üle, kui nautida esimesi värskeid auravaid kartuleid.