Kogu tõde sibulatest, vol 4

Jõgeva 3, tagaplaanil on näha ka Peipsiäärse lillakaid mugulaid. September 2013 Nahkro talus.

Et kevadine aialugu jäi seekord olemata, siis hüppan kohe sügisesse sibulate manu.
Jah, ma armastan Eesti sibulat, jah, ma olen selle patrioot. Aga ma ei saa enam aru. Võib-olla ma eksin, tegelikult ma lausa soovin, et eksin.

Järgnev õitsva sibula seeria on sellest, kuidas näeb välja sibula säilitusaretus Eesti Taimekasvatuse Instituudis juulis 2013

Kui ma eelmisel sügisel kilkasin soovist panna võrdluseks maha erinevatest Peipsiääre küladest pärit sibulaid, siis päriselt see nii ei teostunud. Mõneti õnneks, kuid sellegipoolest tahaks erinevaid proovida. Seda siis edaspidi. Lisaks tahtsime katsetada, kas ja kuidas Peipsi äärest toodud sibulatest ise kasvatatud seemnesibulatest kogutud mustadest terakestest saadud tippsibulad söögisibulateks sirguvad. Ja nüüd veel see toidukvaliteedikava kah.


Kevadel oli meil kahte jagu tippsibulat: isekasvatatud "Jõgeva 3" ja "Peipsiäärne". Nagu öeldud, pärines "Peipsiäärse" tippsibul eelmisel aastal mahakülvatud seemnest, mis siis üle-eelmisel sügisel sai kogutud kolmanda aasta sibulatelt (pärinesid siis Piirissaarelt ja Kallastelt). Niiöelda lambist katse läks untsu, kuigi mõlema sordi tippsibulaid sai ületalve hoida üksteise kõrval ehk ühesugustes tingimustes. "Jõgeva 3" kasvas mühinal nagu alati, kuiva suve tõttu jäi ehk suts kehvemaks, aga mitte märkimisväärselt. "Peipsiäärne" jäi aga tuntavalt kehvemaks. Et mõlemad on pesasibulad ehk alla tuleb mitu mugulat, siis "Peipsiäärsel" jäid pesad nõrgaks, varred kippusid putke minema (selleks võisid olla mitmed põhjused) ja seetõttu kulutas palju taimi asjatult jõudu õisiku moodustamisele. Esimene järeldus: kasvata seda, mida paremini tunned. Teine järeldus: mullal on määrav tähtsus.


Nüüd aga sellest, mis on viimasel ajal kõige enam tolmu üles keerutanud. 16. septembril allkirjastati nimelt Veterinaar- ja Toiduametis Peipsi sibula toidukvaliteedikava. Kui ajakirjanduses hakati sellest mõnda aega tagasi rääkima, siis mõtlesin, et oi kui tore, nüüd saab sort "Peipsiäärne" endale portsu kõikvõimalikke garantiisid. Tulemus on pehmelt öeldes huvitav, isegi kummaline. Kava vastab kõigile sellise dokumendi nõuetele bürokraatlikus mõttes, küll aga tekitas mus terve hulga küsimusi sisulises mõttes. Mida arvavad kõigest sellest sordiaretajad? Iseenesest sama keiss mis konjakiga ehk et sama tooraine, kuid teatud kohas tuleb teda teisiti nimetada. Siin on aga piirkonnagagi segadus.


Mis siis ikkagi on Peipsi sibul?
Algatuseks tsiteerin meie köögiviljaaretuse korüfeed Valve Jaagust (V. Jaagus, Söögisibul, Tallinn 1968):
"... Pikaajaline sibulate kasvatamine kindlates looduslikes ja agrotehnilistes tingimustes, nende teadlik ja ebateadlik valik kujundasid välja kohaliku tüübi, mida A.Mätlik soovitas nimetada "Peipsi-äärne ümmargune kollane", kuid mida praegu nimetatakse lihtsalt "Peipsi-äärne"...
... Peipsi-äärne sibul põlvneb rostovi sibulatest. ... Peipsi ääres kasutatav agrotehnika on väga sarnane rostovi sibulate hällis, Jaroslavli oblastis Nero järve nõos rakendatava kasvatusviisiga. Bioloogiliselt ja morfoloogiliselt on Peipsi-äärne sibul lähedane Rostovi lapikule, mitte aga Rostovi ümarale. ... Peipsi-äärsel sibulal pole mitte ainult lapikümar kuju, vaid ka Rostovi lapikuga sarnane kuivsoomuste värvus, pealegi esineb mõlemal sordil vähesel määral roosakaslillade kuivsoomustega sibulaid. ...Peipsi-äärse sibula tunnuste varieerumine lubab oletada, et selle kujunemisest võtsid spontaansel tolmlemisel isataimedena osa ka mõned teised sordid, arvatavasti Zittau (või Skviri, mis on Zittaust aretatud valiku teel), Varssavi ja Bessonovi. Söögisibula seemet kasvatati vähesel määral Eesti Seemnevilja Ühisuse seemnekasvandustes: Peipsi-äärse seemet Vene kollase nimetuse all Luunjas ja Skviri seemet ehk Zittau`d Nõmmiku seemnekasvanduses." Siinkohal tulebki mulle meelde Peipsi äärest kuuldu, etpõhimõtteliselt on tänapäeval tegu kahe sordi segunemisega ja Piirissaare kui eraldi oleva ala sibul on mandri-Peipsimaa omast erinev.

Raamatukeses annab pr Jaagus ka meile sobivate sibulasortide tunnused. "Peipsiäärset" defineerib ta järgmiselt: "Peipsi-äärne on kohalik tüüpiderohke, kindlates agrotehnilistes ja väliskeskkonna tingimustes kujunenud sibul, mida tinglikult võib nimetada ka sordiks." Seejärel toob ta välja ka piirkondlikud erinevused, näiteks Mikitamäe ja Piirissaare sibulad on lapikumad, põhja pool aga ümaramad, samuti erineb piirkonniti kuivsoomuste värvus.
"Jõgeva 3" kohta ütleb, et see on aretatud 15 aasta kestel peamiselt Peipsiääre külanõukogust pärinevaist proovidest pideva perevaliku teel. Aretuse eesmärgiks oli tüübiühtluse, saagirohkuse, sibulate keskmise suuruse, säilivuse ja ka ebajahukastekindluse tõstmine.


Juurde niipalju, et ühe sordi "tegemiseks" kulub vähemalt 10 aastat, sordiaretaja töö on jälgida, jälgida ja veelkord jälgida, valida, valida ja veelkord valida, et tulemuseks oleks ühtlaste tunnustega sort. Ja kindlasti kasvab see aretuskohaga võimalikult sarnastes tingimustes kõige paremini. Valve tegi oma katseid nii Jõgeval kui Peipsi ääres, mistõttu sobib tema sibul sellesse piirkonda kõige enam. Näiteks liiga savisel maal ei kasva see teps mitte, samas aga tavaline poest ostetud "Stuttgarten Riesen", millel tuleb üks sibul alla, kasvab seal mis mühin (allikas: kodused katsed Laeva vallas Kärevere külas).


Kava väidab, et Peipsi sibul on kas "Bessonovi" või "Jõgeva 3" sibul, mida kasvatatakse Peipsi ääres teatud meetodil. Seletatakse lahti, et vanausulised tõid 19. sajandi keskel Penza oblastist Bessonovka küla talupoegade aretatud Bessonovski rahvusliku sibulasordi Peipsimaale. Lisaks tuleb seda sibulat kasvatada kõrgpeenras (seda tehaks kevadise kõrge veetaseme pärast, aga las ta olla), toita maad komposti ja sõnnikuga ning kasvatada ilma keemiata. Ehk et kui kasvatad selliseid sorte nagu "Jõgeva 3" ja "Bessonovi kohalik" mujal Eestis või ka näiteks Peipsimaal niiöelda kartulivaos, siis võid neid oma sordinimedega kutsuda, aga kui Peipsi ääres kõrgpeenras, siis on see juba Peipsi sibul.

Vabandust, sel ajal eksisteeris seal veel kubermang:). Vene sibulakaubandusest meil on teateid juba keskajast, lisaks on teada, et Peipsiveerest käidi Tartu laatadel sibulat müümas juba 19. sajandi alguses. Midagi siin ei klapi. Samas ei püsi ühegi sellise valiku teel paljundatava sordi omadused konstantsetena mitusada aastat. Kui seda paljundavad asjatundjad-teadlased, võib tõenäosus suurem olla, kui aga tavalised inimesed, on loomulik muutus paratamatu ja selles ei ole midagi imelikku. Isegi vanemad inimesed ütlevad, et praegune sibul pole enam see, mis aastakümneid tagasi.

Kasepää sibulavanikud 2013. a septembri alguses

Sort "Bessonovi kohalik" on täpselt samuti rahvaselektsioonisort, mis kuulub vanade vene kibedate sibulasortide hulka. Valve Jaaguse hinnangul on meil tema saak pigem keskpärane ja säilivus kehvem kui kohalikel sortidel. Võimalik, et selle sordi aluseks on just Rostovi sibulad, kuna rostovlased olid agarad köögivilja-, sh sibulakasvatajad ning "Rostovi lapikut" loetakse Venemaa üheks vanimaks sibulasordiks. Miks siis see ei tule kõne alla??? Pealegi asub Penza kubermang Liivimaa-Novgorodi-Tveri-Jaroslavli kubermangudest jupp maad lõuna ja mõnevõrra ka ida pool.

Ja veel. Kava näeb ette sibulakasvatuspiirkonna Jõgeva maakonnast Rae külast kuni Põlva maakonna  Ljubnitsa külani, Piirisaare siis lisaks. Khmm, keegi võiks ikka kontrollida (dokumentide esitaja kaasa arvatud), kas sellised kohad Eestis üldse eksisteerivad!!! Rae külasid on Eestis kaks, üks neist Harju-, teine Pärnu maakonnas ja Ljubnitsat pole olemaski. Mhm, huvitav küsimus, kus seda sibulat siis kasvatada võiks, kui kasvuala määratlemine on kava üks esmaseid ülesandeid.


Mina võin Nahkro talus oma "Jõgeva 3" rahulikult edasi kasvatada, samuti "Peipsiäärset", sest kava ei tunnista viimast. Tänapäeval tegeleb Eesti Taimekasvatuse Instituut (endise nimega Jõgeva Sordiaretuse Instituut) "Jõgeva 3" säilitusaretusega, mis tähendab, et vähemalt selle sordi omadused on enam-vähem püsivad (enam-vähem selles mõttes, et tegemist ei ole hübriidsordiga), kuid Peipsi ääres elab sibul oma elu. 

Kolkja sibulad 2012. a augustis

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Kartulitoidud kui ehe köögiteadus