Kas me oleme iseenda peremehed


Vahel on mul tunne, et me ei ole iseenda peremehed. Õigemini tuleb kõikvõimalikku infot, olgu ta õige või vale, nii palju uksest ja aknast, resp arvutist ja telefonist, sisse, et enam ei jaksa. Vahet teha! Selles mõttes on hea olla pisut flegmaatiline. Enne kui mingi asi kohale jõuab, on meedial juba järgmine kont puretud ning vähemalt üks järjekordne "avastus" või "järeldus" või lihtsalt ärapanemine jääb niimoodi vahele. Olgu siinkohal näiteks viimaste päevade "pommuudis" töödeldud liha kohta või veelgi parem, alkoholivastane aktsioon. Must-valged ütlused ehk sõna sõna vastu! Auditooriumil ei jää üle muud, kui olla nagu publik ping-pongi mängus, kus tuleb hoogsalt kaela keerata, et jaksaks pallikese liikumist jälgida. Milleks? Kas terve mõistus ei sobigi enam normaalse elu ekvivalendiks? Talupojamõistusest ma ei julge siinkohal isegi piiksatada, sest kui nii edasi läheb nagu praegu, pole niisugust seisust varsti enam olemaski. Et lihakäntskas väljub 3D-printerist ning tehnoloogid sünteesivad piimataolise vedeliku :).
Lühidalt öeldes on seda kõike minu jaoks korraga liiga palju. Ei jaksa enam lugeda. Kui sinna liita veel toitumissoovituste ja dieetide teema, ütlen küll, et pealkirjast piisab, et uudist ennast mitte avada. Niikuinii ei päde need üle paari-kolme päeva, kui sedagi. Ehk et jääb selline mulje, et iseenda kuulamine on midagi väga valet ja võimatut. Võimalik, et igaüks ei saagi sellega hakkama ning tulebki kedagi väljastpoolt appi otsida. Järsku tuleb inimestele õpetada hoopis iseendaga sõbraks saamist, enda austamist, enda armastamist?
Tegin hiljuti dr Peeter Mardnaga intervjuud ning küsimusele, mida ta arvab kõikvõimalike dieetide kohta, ütles ta väga tabavalt, et need on nagu kleidimoed, mis pidevalt vahelduvad. Ning ei tasu unustada, et see mis sobib ühele, ei pruugi teisele absoluutselt passida.

Patusus on inimesele kaasa antud. Kiriklikus mõttes tähendab patt eksimist Jumala seaduste vastu. Ka ülemäärane õgardlus on patt, kuuludes seitsme surmapatu hulka. Võib ka niipidi võtta, et see, kes sööb üle piiride, selleks vähimatki mõistlikku põhjust omamata, eksib. Ta eksib eelkõige iseenda vastu, ta on ületanud vastutusepiiri, ta ei ole enam sõber iseendaga, vaid vaenlane. Samas,  indulgents ei kaota pattu, vaid kustutab üksnes sellele järgneva karistuse.
Ja kuidas on see seotud kulinaariaga? Väga lihtsalt. Moes on kasutada väljendit "patuvabad toidud". Justnagu asendades need teoreetiliselt patused toiduained (enamasti käib see piima- ja teraviljatoodete vms kohta) millegi vähempatusega, ostaksime tervist juurde või veelgi hullem, leiaksime vabanduse pista põske täiendav koogitükk. Samas, kui need pealtnäha vähempatused asendustoiduained tuuakse kohale seitsme maa ja mere tagant või on toodetud äärmiselt ressursimahukalt, rohke (taimekaitse)keemiaga vms, mitte lühikese tarneahelaga (taas uus popp sõnaühend) või keskkonnasäästlikul moel, tundub patuvabast koogist rääkimine juba kohatuna. Ma ei pea süües ennast pidevalt süüdi tundma!!! Patuvaba kook ei ole indulgentsiga võrdsustatav! Väga tabavalt on sellest kirjutanud Susan Low ajakirja Delicious käesoleva aasta juuninumbri tagakülje kolumnis.
Üha enam olen veendunud, et söömine käib läbi mõtlemise, et toiduga saab ravida, et toiduga saab enda tervislikku olukorda väga tugevasti muuta. Kuid seda ei tohi kasutada valel eesmärgil, sest mõtlemise jõud on veelgi tugevam. Valest mõtlemisest võibki haigeks jääda, kui mitte ära surra ning sestap võib sellesama patuvaba koogi propageerimine osutuda nõrgema närvikavaga inimesele hukutavaks. Jah, kui inimesel on meditsiiniline näidustus millegi söömiseks või mittesöömiseks, on teine lugu. Kuid seda enam peab ta oskama kasutada toitu kui ravimit, mitte kui pattudest vabastajat. Kui ei saa või ei tohi üht või teist toiduainet mingil põhjusel süüa, ei pea tundma end eksinuna. Neil kahel asjal on väga suur vahe.

Siinses virtuaalses retseptikogumikus ei ole ühtegi toitu nimetatud kunagi patuvabaks, sest see oleks asjatute (l)ootuste külvamine. Loomulikult kasutan minagi näiteks tavalise nisujahu asemel tatra- või mandlijahu või midagi kolmandat, aga seda mitte süütunde, vaid valikute vabaduse, maitse, minu pärast kasvõi uudishimu pärast. Küllaminekuks gluteenivaba kooki küpsetades ei lunasta ma kellegi süüd, vaid tahan, et nisujahu mittetaluval võõrustajal oleks laua ääres sama tore kui teistel.

Järgnev kook on pildistatud küll suvel, kuid sügiseselt kargel hommikul tuli tahtmine see taas ahju pista. Põhi on küpsetatud siiski tavalisest nisujahust, kuid tasub proovida ka teisi jahusid või nende kombinatsioone. Pähkline spelta ja toortatar sobiksid päris kenasti, jättes põhja mõnusalt puruseks, miks mitte lisada ka lusikatäis jahvatatud kanepiseemneid.
Koorest ja heledast muscovado suhkrust valmistatud brüleekreemi moodi täidisega on mul olnud oma sotid. Kreem on hästi õrn, nii et temperatuuri valikul tuleb olla piisavalt hoolas, et see ei muutuks teraliseks pudruks. Iga ahi on mõnevõrra erinev, seega retseptis toodud 150 kraadi ei pruugi olla kindel suurus, temperatuur võib olla siis pigem kriipsuke madalam kui kõrgem.


Karamellikook

Tainas:
100 g võid
0,5 dl suhkrut
1 muna
3 dl jahu
1 sl külma vett

Kate:
4 dl 35%list vahukoort
1 vanillikaun
8 munakollast
1 dl DanSukkeri heledat muscovadot

serveerimiseks hapukaid marju või marjakastet

Surista kuubikuteks lõigatud külm või, suhkur ja jahu köögikombainis ühtlaseks puruks. Lisa masina töötamise ajal kergelt lahtiklopitud muna ning veidi jääkülma vett. Tainas peab moodustama ühtlase tombu. Mässi tainas toidukilesse ja tõsta 20-30 minutiks külmkappi tahenema.
Kreemi jaoks vala potti koor, poolita pikuti vanillikaun ning kaabi seemned kooresse. Kuumuta koor keemiseni. Klopi munakollased suhkruga ühtlaseks ning lisa pidevalt segades kuum koor. Lase madalal kuumusel pidevalt segades pakseneda.
Rulli külm tainas kettaks ning kata 24-25-cm lahtikäiva koogivormi põhi ja serv 3-4 cm kõrguselt tainaga. Torka kahvliga tainasse mõned augud, toesta servad fooliumiga ning küpseta ettevalmistatud põhi eelsoojendatud ahjus 210 kraadi juures 5-7 minutit, kuni põhi on küps. Eemalda fooliumiribad  ning vala täidis pirukakesta. Küpseta 150 kraadi juures (võimalik, et piisab ka 130-140 kraadist) 50 minutit või natuke enam, kuni täidis on peaaegu läbi küpsenud, kuid keskelt veidi võbiseb. Samas peab temperatuur olema piisavalt madal, et kreem ei läheks keema, vaid tasapidi taheneks.
Jäta ahjuuks paokile ja jahuta küpsenud kook aeglaselt maha.
Kooki võib serveerida hapude marjade või toormoosiga.

Retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga.

Kommentaarid

Katrin ütles …
Tere, Ülle!

Tahtsin lihtsalt öelda, et olen nende mõttearendustega väga nõus! Kui toidust rääkida, siis ma arvan, et tõesti paljudel inimestel on isiklik suhe sellega kuidagi ära kadunud, ning see tingibki, et püütakse kuulata iga sosinat, mis mingi järjekordse uue tuulega kõrva kandub... Alustades dieetidest ja lõpetades, vabandust väga, säilivusaja kuupäevadega. :) Kui ma väike olin, siis ei tulnud piim vanaema lehmalt koos säilivuskuupäeva sildikesega, aga siin oligi abiks see terve talupojamõistus ning isiklik suhe toiduga - igaüks oskas ära tunda, millal midagi enam süüa ei kõlba. Ma täiesti ausalt joon siiamaani piima täpselt nii kaua, kuni see lõhnab ja maitseb nagu piim (tänasel päeval enamasti küll nagu poepiim, kui täpsem olla). Ja mis puutub patuvabadusse, siis see sõna häirib mindki tõsiselt! Minu jaoks pole iseenesest patt süüa valget jahu ja suhkrut, vaid patt on teha seda liiga tihti. See viimane on muidugi ähmane määratlus, aga mulle tundub, et sageli jääb puudu ka oskusest oma keha kuulata - kas tegelikult ka on selline koogi- või šokolaadiisu, et võtab silme eest mustaks, või sirutame käe järgmise kommi või küpsise järele sellepärast, et oleme kodeeritud (harjumuse, reklaami vmt mõjul) seda tegema?

Naudin väga Su blogi, mis on ühtaegu ilus ja hariv lugemine. Aitäh ja jaksu edaspidiseks!

Tervitades
Katrin
Ülle ütles …
Katrin, aitäh Sulle nii südantsoojendava kommentaari eest!
Isiklik suhe toiduga - see on ka minu meelest üks olulisimaid asju, mis hakkab ära kaduma. Kui kaob ära suhe toidu algallikaga, on see peenar, laut või mets, kaob ka looduse poolt kaasaantud oskus hinnata toidu väärtust. See hakkab muutuma abstraktseks olluseks (vabandust väljenduse pärast!), mida lihtsalt süüakse, sest kas ollakse harjunud või keegi soovitab või on juba sõltuvus tekkinud ning sellelt kihutavalt rongilt on väga raske maha hüpata. On ju küllalt uurimusi, kuidas aastakümnete jooksul taldrikule tõstetud toidu kogus üha suureneb, samas kaloreid tugevasti kulutava töö osakaal kahaneb.
Rohkem tasakaalu ja mõtestatud, mitte mõtlemata söömist!
Unknown ütles …
Ma olin täiesti veendunud, et olen seda postitust kommenteerinud, aga võta näpust...
Nii hästi kirjutatud! Tegin ise ka patuvabadusest kunagi postituse, mis küll tahtis öelda sama, aga nüüd lugedes sinu postitust, vaatan ja imestan, kui ilusasti saab seda mõtet tegelikult sõnastada.. :) Suurepärane :)
Ülle ütles …
Aitäh sulle, Olga! Mäletan sinu kirjutist :). Kusjuures ma ei tea, mis nõksuga lähevad inimesed kogu selle patuvabaduse lõksu. Ökolooglisest jalajäljest ja keskkonna tasakaalust välja viimisest ma ei räägigi. Ah, maitsest muidugi ka, kuigi see olevat puhtalt peas kinni :).
Unknown ütles …
Oh, kui me kunagi jõuaksime vaid selleni, et suurema keskkonnamõjuga toodete tarbimine oleks "patustamine".. Vot seda ma mõistaks!
Ülle ütles …
Olga, panen 3 x "like" :)

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Kartulitoidud kui ehe köögiteadus