Vanausuliste toidukultuurist nüüd ka eesti keeles
2010. aastal ilmus Narva Muuseumi teaduri Marina Kuvaitseva sulest vanausuliste toidukultuuri tutvustav raamat "Застолица. Кухня староверов Эстонии". Esimest korda on rohkem kui 300 leheküljele kogutud Peipsiäärsete inimeste meenutused ja jutud kohalikust toidust ning toidukultuurist. Kui seni oli Aliise Moora monograafia "Eesti talurahva vanem toit" ainus üldine trükisõna meie vanemast toidutraditsioonist, siis Kuvaitseva 1999.-2008. aasta välitööde kokkuvõte on ühe piirkonna toidupeegel.
Lisaks sellele, et Kuvaitseva raamat on mul töö tõttu pidevalt laual, kollaseid kleepse täis, on tal ka teine tähendus. Raamatust läbi käivatest inimestest osa on vähemalt nime poolest, kui mitte enam, tuttavad. Näiteks Zoja retsepti järgi keedan suhkrut senimaani. Seal on kohad, mis on mulle lapsest saati teada, see on see Peipsiveer, kuhu mind rohkem kui 20 aastat tagasi üle ukseläve lasti. Seni olin olnud külaline, huviline, turist. Järsku sattusin töö tõttu sealsete inimestega rääkima, järsku sain võimaluse piiluda nende pühimatesse paikadesse, järsku olin oma. Järsku olin aga äraandja, sest ma jätsin nad maha. See on sügavalt isiklik, kuid ma ei saa midagi parata, et eestikeelse raamatu järjekordse esitluse järel hakkasin ma Paveli ühe lause peale lihtsalt nutma. See tähendas, et minu Peipsiveere võti on veel alles.
Pavel Varunin on Eesti Vanausuliste Kultuuri- ja Arendusühingu eestvedaja, tänu kellele on näinud ilmavalgust hulk vanausuliste kultuuri, ajaloo, keele ja nüüd ka toidukultuuriga seotud trükiseid. Kui on keegi, kes kaitseb vanausuliste identiteeti, nende kultuuri väärikat ja võimalikult algupärast edasiandmist, siis see on tema. Lisaks kirjastamisele koos abikaasa Marinaga on ta ka nende raamatute illustratsioonide autor, viljeledes vanavene luboki stiili. Raamatuillustraatori rolli kõrval tuntakse teda hoopis rohkem aga väga eriliste puulõikes ikoonide meistrina.
Igatahes hakati Застолица ilmumise järel kohe rääkima selle eesti keelde tõlkimisest. Aega läks hea mitu aastat, aga lõpuks on ta olemas! Marju Kõivupuu ja Igor Tõnuristi tõlkes nägi eelmise aasta lõpus ilmavalgust "Katame laua! Vanausuliste toidud". Tavalisi lauseid on märksa lihtsam tõlkida kui konteksti ja seda sellesse raamatusse jagub. Ole vaid meister ja mõista seda, sest toit on põimitud usurituaalidega, kohtade, inimeste, sündmuste ja südamega. Raamat on täis väga isiklikke jagamisi, lisaks emade ja vanaemade toiduvalmistamisjuttudele jagatakse oma lapsepõlvemälestusi, oskusi, tundeid. Muidu poleks sel ju mõtet! Ainult niiviisi on Peipsimaa toidu uurijatel sellest tolku, ainult nii saab Peipsimaasse sisse minna. Eestikeelsel raamatul on siiski üks puudus: sisukorras on tõlgitud vaid peatükkide pealkirjad, mitte alateemad. Seega on mul venekeelne trükk jätkuvalt laual :).
Peipsimaa vanausuliste toidukultuur on omanäoline. Palju on pärit esivanemate toidutraditsioonist, kuid tänaseks on sellesse põimitud üsna rohkelt kohalike eestlaste oma, mis peegeldub ka kohalikus sõnakasutuses. Peipsimaa eripärade hulka kuulub rohke teejoomine, kala oli mõistagi üheks põhitoiduseks. 20. sajandil suureneb ka sealiha osa ning piima jaoks peetakse lehma. Kuna maad olid vähe ning suurt viljakasvatust polnud võimalik arendada, õpiti oskuslikult peenraid kasutama. Ühel peenral kasvatati mitut kultuuri, mis võimaldas eri ajal valmivaid köögivilju korraga maha panna.
Vanausuliste kogukond oli üsna hiljutise ajani laiemalt avalikkusele suletud. Johtuvalt ajaloost tingitud põhjustest (usuline tagakiusamine, sellest põhjustatud suletus ja umbusk) on see mõistetav ning tänu ühisele alalhoidlikkusele on sealne kultuur säilinud. Täna on aga tegemist piirkonnaga, mis kutsub seda iseäralikku ja tegelikult väga südamlikku kanti sügavamalt avastama. Madis Arukask arutleb ühes hiljutises artiklis, kas omakultuuriga seoses võiks juttu teha serva peal olevatest Eesti kultuurilistest vähemustest.* Peipsiveere kultuur on just väike osa väikese Eesti mitmenäolisest ning rikkalikust kultuurikärjest. Toidu osas on oma osa kahtlemata Peipsimaa maitsete aastal ning siin tuleb lisaks tüüpilisele palju kaasaegseid "saladusi" avalikuks. Ärge mõistke mind valesti, kuid Peipsimaa ei vaja tegelikult turistide horde! Peipsimaa on avatud huvilistele, kes viitsivad süüvida selle kultuuripiirkonna sügavustesse, kellel on respekti kohaliku elu vastu. Ja kui kõik tundub liiga ideaalselt kaunis pastoraal, lugege Vahur Afanasjevi raamatut "Serafima ja Bogdan", mis on väga valus lugu usu, kultuuride, ajaloo ja tõekspidamiste konfliktist.
 | ||||
| Kalaküla 2018 Kasepääl |
-------------------------------------------
* - Madis Arukask, artikkel "Omakultuur osaluses ja distantsis" kogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist", Viljandi 2017.
Kommentaarid